Libediku haavand on haigus, mis sagedamini avaldub pärast poegimist, valdavalt esimesel poegimisjärgsel kuul.

Haiguse peamiseks tekkepõhjuseks peetakse stressi ning poegimisjärgset  liigset jõusöödatüübilist söötmist. Libediku haavandile võib eelneda äge mastiit, endometriit või ketoos. Samas võib tekkida ka sekundaarne libediku haavand, kus põhjuseks on LPV või LPP

Haigustunnused varieeruvad varjatud protsessist kuni aneemia, dehüdratatsiooni ja verirooja leidumiseni.  

Saab eristada 4 erinevat tüüpi haavandit:

1)      mitteperforeeruv

2)      mitteperforeeruv  koos suure verekaotusega

3)      perforeeruv koos lokaalse peritoniidiga

4)      perforeeruv koos diffuusse peritoniidiga

 Perforeeruvad haavandid ulatuvad libediku serooskihti põhjustades kas lokaliseerunud või laiaulatusliku peritoniidi.

  Kliiniline pilt ja differentsiaaldiagnoos

Kliinilised tunnused sõltuvad sellest, kas on tekkinud haavandist verejooksu või kaasneb peritoniit.

Tüüp1 tunnusteks on kerge kõhuvalu koos kõhnumisega, alanenud vatsamotoorika ja kergekujuline tümpaania. Sõnnik on koguselt normaalne või vähenenud. Kahtluse alla tuleb traumaline retikuloperitoniit või indigestsioon. Suremus on 25%.

Tüüp 2 korral lisandub kõhuvalule, aneemia ja melena. Veresegune roe on 75 % tõenäosusega libediku haavandit kinnitav leid!!! Roojas on suured vereklombid  või nähakse tõrvataolist mustja värvusega rooja, millel on  iseloomulik lääge lõhn.  Roojas võib leida ka poolikult seedunud söödaosasid. Limaskestad on kahvatud, esineb tahhükardia(90-100x/min). Loom keeldub söömast, vatsatöö seiskub.  Ägeda verekaotuse tõttu saabub surm 24 tunni jooksul. Sagedamini põhjustab veritsev haavand hemoraagilise aneemia paari päeva jooksul. Melena esineb 4-5 päeva ning seejärel kas  veritsus lakkab või areneb krooniline libedikuhaavand. 

 Tüüp 3. Perforeeriv haavand libediku seroossesse kihti  tekitab peritoniidi. Kui kahjustus on väike, tekib kiiresti lokaalne põletikuprotsess ning areneb lokaalne peritoniit. Tunnuste järgi nagu traumaline peritoniit.

Mõõdukas temperatuuri tõus, anoreksia, piimatoodangu langus. Kõhuvalu aga on paremal ventraalses neljandikus. Vatsamotoorika on alanenud ning areneb kerge tümpaania. Mõnel juhul on põletik rasvikus, kus moodustuvad mädakolded.   Perforeeriva haavandi suured lekked põhjustavad difuusse peritoniidi (tüüp4). Sel juhul arenevad tunnused kiiresti ning septiline shokk tekib 24 tunni jooksul. Anoreksia, tahhükardia, vatsastaas  ning pulsisagedus üle 100 x /min. Valu  näitab lehm hammaste krigistamisega, ammumisega. Kõhuümbermõõt laieneb. Loom dehüdreerub kiiresti.

 (

Foto: Läbiva haavandi kirurgiline korrigeerimine(11)

Diferentsiaaldiagnoos.

Tüüp1= lihtne seedimatus, ketoos, krooniline traumaline retikuloperitoniit. Tüüp 2, 3, 4. Melena ja aneemia võivad olla põhjustatud veel traumalisest retikuloperitoniidist või kaksteistsõrmiksoolehaavandist. Verirooja võib põhjustada ka libediku keerdumine, soolekeerd või verdimevad sooleparasiidid( eimerioos). Melena tuleb eristada väga tumepunasest roojast, mis on intussuseptio diagnoosiks. Hematokrit on suurenenud intussuseptio korral ning vähenenud haavandi korral.

3. Kliiniline patoloogia

Veri roojas on sagedasem leid. Hemorraagiline aneemia. PCV alanenud, plasma proteiinid alanenud. Peritoniidi korral on plasma fibrinogeenitase üle 700mg/dl (Glutaaraldehüüditest).Kõhuõõnes oleva nõre hindamiseks kasutatakse abdominotsenteesi.

Abdominotsentees.mpa (12). Kõhuõõne punkteerimine ja kõhuõõnesvedeliku hindamine.

 Ravi

Spetsiifiline teraapia kliiniliste tunnuste esinemisel. Ravi on peamiselt konservatiivne.

Vereülekanne. On vajalik kui loom on nõrk, esineb tahhükardia ja hingeldus PCV alla 14 %. Doos 20 ml/ kg KM kohta. Peritoniidi nähtude korral kasutada laia toimespektriga AB ning ravikuuri jätkata 48 tundi peale kliiniliste tunnuste kadumist.

Antatsiidid. MgO 500-800 g/450 kg KM kohta üks kord päevas 4-5 päeva järjest. Kaoliini või pektiini manustada 2-3 L kaks korda päevas. Antibakteriaalne ravi. Beetalaktaamantibiootikumide manustamine peritoniidi diagnoosimisel.

Kirurgiline ravi(abomasotoomia) on vasturääkiv, sest tulemuslikkus ei ole ennustatav. Kirurgiline sekkumine on edukas vasikate libediku haavandite ravis.